Luba ma räägin sulle su enda päevast sessi ajal. Sa ärkad tavaliselt kuue ajal äratuseta ja oled natuke pahur selle pärast, kuid siis vajud uuesti ära. Mingi aeg (sõltuvalt sellest, mis kell ramps lahti tehakse) ajad sa end püsti, sööd, pakid kokku toidu ja kohvi mis sa eelnevalt valmis meisterdasid ja oled niisama aeglane. Iga kord jääd sa õigest bussist maha.. ja tegelikult ka järgmisest.. ja tegelikult ülejärgmiseni on tavaliselt shitloads aega ja sa otsustad kõndida rampsi ja see pmts ongi osa su päevast, kus sa oled kõige rohkem elus ja kus sa tahad kõige vähem magada. Rampsi jõuad sa lõpuks ca 1h pärast avamist ja esimesed paar tundi on täiesti miserable.. mingi lõunaks hakkad sa vaikselt hoo sisse saama, kuid siis tuleb sul jälle uni ja sa passoutid diivanile 15 min-ks ja lägad selle täis. Kui sul pole trenni, siis jõuad õhtul (vahemikus 18-22:30) koju, sööd/teed süüa ning eriti heal juhul õpid veel enne magamaminekut. Kõlab nagu ideaalne tuupuri päev mis? Minu arust läheb ka plaanipäraselt, aga seal on üks aga. Nimelt FÜSIOLOOGIA-ALASED KESKENDUMISVÕIMED ON PRAKTILISELT OLEMATUD. Ma isegi ei tea, millest see tingitud on, sest kt-deks nagu toimis ju. Nii palju probleemide jagamisest ja ma tean/näen, et ka kõigil teistel on praegu raske ning jääb lihtsalt oodata ja loota, et kahe nädala pärast on meil kõik see pask läbi ja me võime lolliks minna.
A ja aeg-ajalt hoiab mind üleval ka see, mis mul peas käib. Ja viimasel ajal teeb seda uus Emery.